Olen kirjanik ning vabakutseline ajakirjanik. Raamatuid kirjutan väga erinevas vanuses lugejatele, enim aga lastele ja noortele. Mulle just see meeldibki - kirjutada hästi erinevatele vanusegruppidele. Lastele ja noortele on tõeliselt vahva kirjutada, kuid aeg-ajalt meeldib mulle vahelduseks teha midagi ka täiskasvanud lugejatele.

Ma ei mäletagi õieti aega, mil ma poleks kirjutanud. See oli igatahes mitu head aastat enne kooli, kui kirjutasin vihikutesse luuletusi ja jutukesi ning sirgeldasin pildid sinna juurde. Mõned neist vihikutest on tänagi veel alles ja päris naljakas on vaadata, kuidas nii umbkaudu viieaastaselt sai ennast juba kirjanikuks peetud.

Raamatu kirjutamine oli minu jaoks alati kauge ja kättesaamatu unistus, midagi sellist, mida oleksin meeletult teha tahtnud, kuid mille teostamiseks nappis nii julgust kui pealehakkamist. Üksnes juhuse tõttu märkasin 2004. aastal ühes ajalehes kuulutust, mis kutsus osalema lastejuttude võistlusel. Tähtajani oli veel kõigest paar nädalat, kuid ma otsustasin siiski proovida. Tundsin, et lihtsalt pean seda võimalust ära kasutama. Mul oli parajasti kodus pisike šoti terjeri kutsikas ning ma mõtlesin oma loo peategelaseks teha just tema.

Midagi loota ma muidugi ei julgenud. Olin üpris veendunud, et minusuguse algaja kirjatööd ei peeta miskikski, nagunii leidub kordades ja kordades paremaid osalejaid. Minu üllatuseks märgiti mu esimene suurem töö siiski ära ning „Koeralaps Berta seiklused“ ilmus 2005. aastal.

See kogemus ja tunnustus andis mulle meeletult palju julgust juurde. Mõtlesin, et ehk ei olekski siis väga hullumeelne mõte proovida veel mõnd raamatut kirjutada. Nii ta läkski - sealt edasi sattusin kirjutamisest lausa sõltuvusse. Kui parajasti midagi kirjutamisel polnud, muutusin rahutuks ja tundsin, et midagi oli justkui puudu. Ma tohutult naudin seda loomisprotsessi, kuidas justkui tühja koha pealt alguse saanud idee edasi arendades üha enam ellu ärkab ja lugu tasapisi ennast mulle avab. Stephen Kingil on kirjutamise kohta huvitav teooria, mille kohaselt on kõik lood kusagil juba olemas ning kirjanik on mõnes mõttes nagu arheoloog, kelle osaks jääb need siis tasapisi ja ettevaatlikult välja kaevata ehk päevavalgele tuua. Ma tunnen ise ka sama – lugu on tervikuna tõesti justkui olemas ning minu hooleks on see ainult üles leida ja kirja panna.

Kirjutamine kirjutamiseks, aga kes ma selline siis muidu üldse olen? Elu on läinud nii, et sündisin 31. märtsil 1982. aastal Viljandis, kuid järgnevad 22 aastat elasin ja õppisin Tallinnas. Alates 2004. aastast olen aga Harjumaa, täpsemalt Keila valla elanik. 12 aastat sai elatud väikeses Lehola külas, 2016 kolisin aga perega Keila linna.

Olen omandanud rahvusvahelise turismi juhtimise eriala, ent selles valdkonnas pole ma kunagi töötanud. Ma ei kahetse oma õpinguid, ent kui oleksin täna taas 18-aastane ja eriala valimas, siis otsustaksin kindlasti millegi südamelähedasema kasuks.

2003. aasta lõpust olen tegutsenud hoopiski ajakirjanduse vallas ning teinud vabakutselisena kaastööd erinevatele väljaannetele. Põhiliselt kirjutan majandusteemadel ajalehele Äripäev.

Tunnen, et just vabakutselise põli sobib mulle kõige paremini. Ma ei suudaks enam ettegi kujutada, et peaksin kellast kellani kusagil kontoris viibima. Olen läbinisti vaba hing ja eelistan ainult ise oma aega planeerida. Mulle sobib kodukontoris töötamine – olen õppinud sättima oma tegemisi nii, et kõik tööd tähtajaks valmis saaksid.

Vahepeal tegelesin ka tõlkimisega, ma olen neli raamatut inglise keelest eesti keelde tõlkinud. Tänaseks olen tõlketöödest loobunud, sest kuigi tegemist oli väga huvitava tööga, sooviksin nüüd keskenduda rohkem enda loomingule. Tõlkimise kõrvalt ei jäänud selleks peaaegu üldse aega.

2007. aastal läbisin online kursuse New Yorgi koolis „Gotham Writer’s Workshop“. Leidsin selle kooli Interneti vahendusel ning kuna õpitav näis igati põnev, sündiski otsus mõnel kursusel osaleda. Erinevate kursuste hulgast valisin ilukirjanduse kirjutamise (Fiction Writing), kuna see pakkus kõige enam huvi ning tundsin, et tahaksin end arendada just selles valdkonnas. Kursus kestis kokku kümme nädalat, toimus täielikult veebikeskkonnas ja oli igati vahva kogemus. Sain palju uusi teadmisi ja ka uusi tuttavaid mitmelt poolt üle maailma.

Hobidest on põhiline kindlasti lugemine. Ma leian, et inimene, kes ei loe, ei saa ka olla kirjanik. On ju selge, et lugedes õpib ja areneb inimene tohutult palju. Loen palju klassikalist kirjandust, ent armastan väga ka põhjamaade krimiromaane. Selles valdkonnas on mu lemmikautoriteks Camilla Läckberg, Lars Kepler, Henning Mankell ja Stieg Larsson. Klassikute hulgas on lemmikuid väga palju - näiteks Fitzgerald, Remarque, Wilde, du Maurier, Bulgakov... oh, neid on tõesti palju! :)

Reisida meeldib mulle samuti tohutult. Euroopast kaugemale pole seni veel kahjuks jõudnud, aga tulevikus tahaks kindlasti ära käia Austraalias ning külastada ka Ameerika Ühendriike. Praeguse seisuga on aga Inglismaa ja Rootsi mu kindlad lemmikud – London ning Stockholm on linnad, kuhu tahaksin alati tagasi minna ja mille järele jään alati igatsema.

Heast muusikast pean samuti lugu. Mulle on kirjutamise ajal väga oluline, et mõni mu lemmikplaat taustaks mängiks ning ka muul ajal aitab ja inspireerib muusika mind väga palju. Minu tohutu lemmik ja iidol on rootsi laulja Marie Fredriksson, keda Eestis ehk põhiliselt Roxette’i järgi teatakse. Just tema muusika andis mulle hiljaaegu tõuke õppida selgeks rootsi keel.