Romaanid Noortele Lastele

Kommionu (Tänapäev, 2017 või 2018)


Rebecca Lindebergi sarja kolmas osa, kus Rebecca seisab silmitsi oma senise karjääri kõige rängema juhtumiga. Mitu väikest tütarlast kaob ning peagi leitakse üks neist mõrvatuna. Rebecca püüab kuidagi toime tulla omaenda keerulise eraeluga ning samal ajal keskenduda mõrvari ja lapseröövli leidmisele. Rebecca kolleegid on juhtunust samuti šokeeritud ning kõik kardavad aja möödudes üha enam, et ka teised kadunud lapsed võivad olla surnud.

Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)


Tegemist on Rebecca Lindebergi krimisarja teise osaga. Selles raamatus kaob 17-aastane Stefan ning esmalt arvatakse, et poiss on lihtsalt kodust jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?

Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)


Olen alati armastanud krimikirjandust ning eriti palju lemmikuid selles žanris on mul suurepärasete skandinaavia autorite hulgas: Camilla Läckberg, Lars Kepler, Henning Mankell, Mari Jungstedt, Stieg Larsson... Nii sündis ühel hetkel kuidagi loomulikult otsus luua päris omaenese krimisari. Romaan "Enne kui on hilja" ongi planeeritud esimeseks osaks sellest sarjast, mille keskmes on noor, alles äsja ametisse asunud uurija Rebecca Lindeberg. Selles osas kaob jäljetult kahe väikese lapse ema ning peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema Rebecca, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedusttekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile...

Miraculum (Tänapäev, 2015)



Minult on vahel küsitud, kas olen mõne käsikirja ka pooleli jätnud. "Miraculumi" kirjutamist alustasin õigupoolest 2010. aasta suvel, kuid ühtäkki tundsin, kuidas inspiratsioon lihtsalt kadus. Käsikiri jäi seisma ja oma aega ootama. Nelja aasta pärast jõudis aeg kätte - ma tundsin, et tahan loo lõpuni kirjutada. Õigem oleks vist öelda hoopis nii: tundsin, et tahan teada, mis selle romaani tegelastest edasi sai. Lugesin varasemalt kirjutatu üle ja mulle tundus, et teema on huvitav ja lool on kindlasti potentsiaali. Niisiis võtsin ennast käsile ja mõne kuu pärast sai lugu lõpetatud.

"Miraculumi" peategelane on noor abielunaine Mirjam, kes terve oma lapsepõlve pidi hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, kuna alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisvat elu elades naudib ta täiel rinnal vabadust ning ei taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ühel hetkel ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista väga tõsiste ja raskete valikute ees. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada, taaskord omaenda elu ohvriks tuua...?

Kameeleonmees (Tänapäev, 2013)

"Kameeleonmehe" näol on tegemist mu teise krimiromaaniga. Ma nautisin väga "Bertrande" kirjutamist ning juba mõnda aega oli idanenud mu peas idee katsetada veel veidi selle žanriga. Üheks oluliseks inspiratsiooniallikaks sai Ruth Rendelli romaan "Aadam ja Eeva ja Näpista Mind", õigemini selles kajastust leidnud mõte - inimesed ei ole alati need, kellena nad näivad, ja ühel inimesel võib olla mitu väga erinevat nägu.

Romaanis on kolm peategelast, kelle silmade läbi tegevus toimub. Eraklik ja endassetõmbunud lapseootel Grethel, kes ühel päeval seisab silmitsi teatega, et tema elukaaslane on mõrvatud. Noor politseiuurija Silver, kes üritab loos selgust saada ning püüab ühtlasi mõista ka iseenda olemust. Ja Silveri elukaaslane Lili-Hanna - muretu ja boheemlaslik hing, kes puhtast igavusest otsustab uurimises omavoliliselt kaasa lüüa, mõtlemata sealjuures tagajärgedele, mida säärane sekkumine endaga kaasa võib tuua.

Liblikasonaat (Tänapäev, 2010)

Romaan märgiti ära kirjastus Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel.

„Liblikasonaat“ jutustab noorest kolme lapse emast, kellel ootamatult avastatakse vähk. Just samal ajal kaotab tema abikaasa töö ning need kaks korraga juhtunud õnnetust keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale.

Lugesin ühest artiklist, et rinnavähk on tänapäevalgi üks põhilisi naiste surma põhjustajaid. See pani mõtlema, mida küll tunnevad need inimesed, kellele vähidiagnoos on pandud, kuidas suudavad nad endale teadvustada, et tulevikku nende jaoks ei pruugi enam eksisteerida? Rasked haigused ei küsi ju vanust ning võivad tabada ka neid, kes on veel üsna noored ja kellel on ehk kodus väikesed lapsedki.… Kuidas elada edasi teadmisega, et võib-olla ei näegi neid suureks kasvamas?
Bertrande (Tänapäev, 2009)

Idee kirjutada lugu lasteaiast röövitud pisitüdrukust tekkis mul esmakordselt 2008. aasta jaanuaris ühe õhtuse jalutuskäigu ajal ning tasapisi hakkas see mõte üha edasi arenema. Otsustasin siiski, et lükkan kirjutama hakkamist edasi nii kaua, kui vähegi võimalik – mul oli parajasti mitu mahukat tööalast projekti käsil ning raamatu kirjutamine ei tahtnud hetkeplaanidesse kuidagi sobituda.

Mul oli raske oma otsusele kindlaks jääda, sest iga päevaga avas lugu mulle ennast üha rohkemal määral. Peatselt olid mulle teada kõik tegelased ja nende probleemid, samuti üldjoontes kõik see, millised sündmused selle nelja-aastase lapse kadumine endaga kaasa toob. Lõpuks kirjutamisele pühendudes sündis romaan järgmise nelja kuu jooksul.

"Bertrande“ on mul esimene kahe peategelasega raamat – romaanis jookseb kaks eraldi liini, mis aeg-ajalt omavahel ka ristuvad.
Liiseli võti (Tänapäev, 2008)

Raamat saavutas kirjastus Tänapäeva 2008. aasta romaanivõistlusel 2. koha.

Lugu räägib ühest noorest naisest, kes kahe pisitütrega põgeneb oma vägivaldse mehe juurest. Sain selle raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni koduvägivalla teemalisest artiklist, mille kirjutasin ühele väljaandele 2007. aasta alguses. Vestlesin selle tarvis naiste varjupaikadega nii Tallinnas kui Tartus ning kõlama jäi ühene mõte – liiga palju naisi kannatab vaikides ega julge oma vägivaldseid kaasasid maha jätta. Mõni kardab kättemaksu, teine jälle arvab, et ei saaks omapäi hakkama. See teema pani mõtlema ja mõne aja pärast tekkis mõte kirjutada lugu naisest, kes vaatamata kõigile raskustele on selle sammu siiski ette võtnud ja otsustanud nii ennast kui oma lapsi selle painaja käest vabaks rabeleda.

Vaim (Tänapäev, 2008)

"Vaim“ on mõnes mõttes ehk klassikaline kummituslugu, eriti esimene pool sellest raamatust. Üldjoontes aga püüdsin siiski edasi anda midagi veidike enamat, kui lihtsalt üks tondijutt. See raamat on lugu valikutest ja otsustest, mida me oma elus peame tegema. „Vaim“ räägib sellest, kui olulisel määral võib kõik, mida ütleme ja teeme, mõjutada mitte ainult meie endi, vaid ka meie lähedaste elusid. Ja kui kergesti võib mõni mõtlematult tehtud otsus kõik pöördumatult ära rikkuda.
Hõbeingel (Tänapäev, 2007)

"Hõbeingel“ on minu jaoks mõneti eriline raamat, sest tegemist on mu esimese romaaniga. Olin juba pikemat aega tahtnud kirjutada midagi ka täiskasvanutele, see oli minu jaoks huvitav väljakutse. „Hõbeingli“ idee sündis aga kord õhtul, kui sirvisin üht kirjutamisalast õpikut ja leidsin huvitava harjutuse, mis oli mõeldud kirjutamisoskuse arendamiseks. Harjutus seisnes selles, et tuli mõelda üks tegelaskuju, kellel oleks pealtnäha terve elu justkui ideaalses korras, ent kes kõigele välisele vaatamata ei ole mingil põhjusel siiski õnnelik. Nii saigi alguse naine, kellel on küll pere, hea töökoht ja kena kodu, kuid kes tunneb ennast abikaasa kaugtöö tõttu siiski kohutavalt üksikuna ja langeb üha sügavamale depressiooni.
Lugusid koertest (Kentaur, 2005)

Minu teine raamat, tõsielul põhinev jutukogu, mis mõeldud ennekõike koeraomanikele ning üldse loomi armastavatele inimestele. Kogusin sellesse kokku kõik huvitavamad ja värvikamad lood neljajalgsetest sõpradest, kes mul elu jooksul on olnud. Mõte selle raamatu kirjutamiseks sai alguse peale mu 14-aastase koera surma. Tahtsin, et midagi temast jääks alatiseks kestma, et need naljakad ja huvitavad seigad tema elust ei läheks kaotsi, vaid oleksid kusagile talletatud. Esialgu kirjutasin neid lugusid vaid enda ja oma pere jaoks, kuna ei osanud arvata, et sellesarnased lood laiemale lugejaskonnale midagi võiksid pakkuda. Raamat sai aga sisukam, kui oleksin lootnud ning tasapisi hakkasin siiski mõtlema ka kirjastamise peale. Samal aastal oli mul ilmunud esimene lasteraamat „Koeralaps Berta seiklused“ ning see andis ka julgust uuesti proovida. Olin väga-väga õnnelik, kui sain teada, et kirjastajad on neist jutukestest huvitatud!

Noortele Romaanid Lastele

Halloween (Tänapäev, 2015)


Tegemist on 2014. aastal kirjastus Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatud noorsooromaanivõistlusel 3. koha saanud tööga.

Susan on 14-aastane tüdruk, kelle elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Selle tõttu järgneb üks õnnetus teisele, isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, tekivad meeletud pinged isa ja ema vahelistes suhetes. Susani ja tema väikese venna Rasmuse jaoks on kodune olukord muutunud täiesti väljakannatamatuks. Üha enam keerleb tüdruku peas mõte: kui ta ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi... Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja sellest mustast august kuidagi välja rabeleda?

Igavesti sõbrad (Tänapäev, 2012)

Olen märganud, et paljud noorsooromaanid räägivad depressioonist ja enesetapumõtetest. Enamasti on neis raamatutes ikka noored ise nende probleemide küüsis. Aga mis saaks siis, kui lootusetult musta masendusse vajuks hoopis lapsevanem? Kuidas tunneks ennast teismeline, kelle võimuses pole teha muud kui olukorda abitult pealt vaadata ning tõdeda, et iga päevaga on normaalne kodune elu üha enam kokku varisemas?

Raamatu peategelaseks on 12-aastane Stella, kelle ema jäi hiljuti raskes autoõnnetuses ühest jalast ilma. Ema on sügaval depressioonis, ta ei suuda invaliidsusega kuidagi leppida ega eluga edasi minna. Seetõttu tuleb Stellal kuidagi üksi toime tulla nii masenduses emaga kui ka kasuisaga, kes tahaks oma naist kuidagi aidata, aga ei oska midagi teha. Kogu kodune majapidamine ja ka väikse õe kantseldamine on järsult Stella kaela jäänud. Pealekauba ei ole tal koolis ühtegi sõpra, kellega oma muredest rääkida. Siis aga saab ta ühes internetifoorumis tuttavaks Saaraga, kellel on täpselt samamoodi emaga probleeme, ainult et need tema probleemid on hoopis teistsugused kui Stellal…
Kahest väga erinevast tüdrukust saavad parimad sõbrannad ning kumbki püüab nõu ja jõuga teisele toeks olla. Kas aga igale probleemile üldse on võimalik lahendust leida?

Armastusega fännidelt (Tänapäev, 2012)

Millalgi avastasin, et Eesti noortekirjanduses on kuidagi unarusse jäänud teema, millega suurem osa noori ometi ühel või teisel ajahetkel kindlasti kokku on puutunud. Meil ei ole kirjutatud fännidest ja nende iidolitest! Kuna teema on viimased viisteist aastat minu jaoks vägagi aktuaalne olnud ja ma olen selle elustiiliga päris hästi kursis, siis tekkiski mõte üht-teist kirja panna. Mõtetest kujunes käsikiri ”Armastusega fännidelt.” Tegemist on täiesti väljamõeldud looga, kuid tunnistan, et nii mõnegi tegelase loomisel olen päriselust veidike inspiratsiooni ammutanud.

Lugu räägib eelkõige armastusest, sedalaadi kirglikust omamoodi armastusest, mida lõplikult mõistavadki küllap vaid need, kelles endaski mõni artist selliseid tundeid on tekitanud. 18-aastane Lisann on aastaid meeletult fännanud ühte bändi ja kogunud raha, et minna nende kontserdile. Tema suurimaks unistuseks on bändi liikmetega ka isiklikult kohtuda. Kui bänd kuulutab välja tuuri, otsustab ta minna omapäi reisima mööda Euroopat ja külastada sealjuures kolmeteistkümmet kontserti erinevates riikides. Nende reiside käigus kohtub ta igasuguste huvitavate inimestega, õpib neid tundma ja saab sealjuures üle nii mõnestki eelarvamusest.

Sefiirist loss (Tänapäev, 2010)

Raamat saavutas kirjastus Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha.

„Sefiirist loss“ on lugu sügavast sõprusest, kuid ka arutust sallimatusest ja vihkamisest meie ühiskonnas. Sellest, milliste traagiliste tagajärgedeni võib viia koolivägivald ja endast erinevate kiusamine, kui keegi seda tähele ei pane ning midagi ette ei võta.

Olen alati imestanud ja mõelnud, miks on inimestes nii palju vaenulikkust nende vastu, kes on ükskõik mis põhjusel vähegi teistmoodi. Valimatult vihatakse mustanahalisi, venelasi, homoseksuaale, kristlasi, moslemeid, punkareid, hipisid... Sellel nimekirjal ei paista lõppu tulevatki. Vihatakse lihtsalt vihkamise pärast, „sest ta on teistsugune kui mina“.

Selles noorsooromaanis leiab 16-aastane Inga-Kerstin hingesugulase ja elu parima sõbra. Selleks on tema klassivend Jakob. Jakob on homoseksuaalne. Õnnetu juhuse tõttu tuleb poisi saladus terve klassi jaoks ilmsiks ning kiusamisel, nii vaimsel kui füüsilisel, pole enam otsa ega äärt.

Mustlasplikad (Tänapäev, 2009)

"Mustlasplikad“ saavutas kirjastus Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse keskuse 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud koha.

See on lugu kolmest õest, kes elus esimest korda sõidavad ilma vanemateta reisile. Vahetult enne lennukile minekut tunneb minategelane, 13-aastane Liisi, et midagi on justkui korrast ära. Teda tabab mingi halb eelaimus ning parema meelega keeraks ta kohemaid otsa ringi. Paraku pole see enam võimalik, õdedel tuleb siiski lennukile asuda. Ja tõepoolest, Liisi eelaimus saab paljuski tõeks – tüdrukuid tababki reisil üks äpardus teise järel. Sellele vaatamata pole „Mustlasplikad“ siiski negatiivse tooniga raamat, vaid lihtne lugu üllatustest ja avastustest, hirmudest ja nendega võitlemisest ning eelkõige õdede omavahelistest suhetest.

Hirm pole tähtis (Kentaur, 2008)

See raamat on lihtne fantaasialugu umbes 10-13-aastastele lastele.

Matilda on tagasihoidlik 11-aastane tüdruk, kellel pole seni olnud ühtegi lähedasemat sõbrannat. Uude kodukohta kolides otsustab ta teistsuguseks saada ning ise julgemalt suhtlema hakata. Ja tõepoolest, juba esimesel päeval õnnestub tal kahe kohaliku tütarlapsega tuttavaks saada. Uute sõbrannade kaudu saab Matilda aimu süngest saladusest, mis terve küla lapsi hirmu all hoiab. Peagi leiavad tüdruku ümber aset uskumatud sündmused, mille taolisi ta seni isegi unes pole näinud.

Maarjamäe kägu (Tänapäev, 2007)

Raamat saavutas kirjastus Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 3. koha.

Juttu on selles ühest 17-aastasest tüdrukust, kes on hiljuti koos perega Tartust Tallinnasse elama kolinud ning ei suuda uue ümbrusega kuidagi kohaneda. Lisaks vaevavad teda probleemid madala enesehinnanguga.

Maarjamäe kägu“ on ühe pahura ja lapsikuvõitu tütarlapse suureks kasvamise lugu. Peale üht rumalat eksitust hakkab neiu mõistma, kui paljut ta täiesti asjatult mustades värvides on näinud ning et tema elu pole tegelikult sugugi nii masendav, kui ta seda endale varem kogu aeg ette oli kujutanud.

Alustasin selle loo kirjutamist pikki aastaid tagasi ning vahepeal jäi see kauaks soiku. Alles 2005. aasta lõpus uuest noorsooromaanivõistlusest kuuldes tekkis motivatsioon lugu lõpuni kirjutada. 3. koht oli mulle suureks üllatuseks, sest ma ise pole seda lugu kunagi eriliseks lemmikuks pidanud ja leian, et palju võinuks seal teisiti olla.


Tüdruk nimega Maricruz (Kentaur, 2007)

Lihtne ja lühemapoolne noorsoojutustus 10-13-aastastele tüdrukutele. Esialgu oli mul plaan kirjutada romaan pereemast, kes peale oma Hispaanias elava õe surma on sunnitud tolle 10-aastase tütre enda perre elama võtma. Paraku ei tundunud see kontseptsioon justkui päris õige ning peale pikaajalist mõtlemist otsustasin loo kirja panna hoopis 12-aastase peretütre silmade läbi.

Raamatus on läbivateks teemadeks tüdrukutevahelised sõprus- ja rivaalisuhted, ausus ja valelikkus ning võitlus õigluse eest.
Peaaegu Tuhkatriinu (Kentaur, 2007)

"Peaaegu Tuhkatriinu“ valiti Tallinna Keskraamatukogu poolt 2007. aasta loetavaimaks lasteraamatuks.

See on üks mu kõige kiiremini valminud raamatuid, kirjutamiseks kulus vist õige pisut üle kolme nädala. Selles loos oli algusest peale kõik kuidagi paigas ning lugu kirjutas end justkui iseenesest. Raamat räägib 13-aastasest Emiliast, kes ei suuda leppida oma kasuema ning tolle väikese pojaga. Tüdruk võtab ette igasuguseid sigadusi, et „võõrad“ tema kodust lõpuks ometi minema läheksid. Paraku ei käi need asjad nii lihtsalt ning Emilia mässib end pikapeale üha sügavamale valede ja pahanduste võrku.

Lastele Romaanid Noortele

Evelini uued lood (Tänapäev, 2016)


Järg raamatule "Evelini lood". Plaanisin seda algusest peale sarjana, kuid teise osa jõudsin kirjutada tervelt viis aastat pärast esimese ilmumist. Raamatu peategelasel, paljulapselisest perest pärit tegusal ja särtsakal Evelinil jagub taas hulgaliselt tegemisi ja seiklusi nii õdede-vendade kui ka uute ja vanade sõprade seltsis. Raamatu esimeses loos "Evelin ja naabripoiss" jääb tüdruk olude kokkulangevuse tõttu ootamatult mitmeks päevaks õdede-vendadega üksi koju ja nii peavad lapsed kogu elu ja majapidamisega ise hakkama saama, lisaks kerkivad esile probleemid naabripoisiga, kes samuti - aga sootumaks teistel põhjustel - omapäi on jäänud. Teises loos "Evelin on detektiiv" asub tüdruk koos sõpradega uurima mitmeid kaduma läinud kasside-koerte juhtumeid.

Kas Evelini-lugudele tuleb veel järgesid? Miks mitte, aga kas ja millal - seda ei oska praegu veel öelda.

.

Roosi ja Liisu seiklused (Tänapäev, 2015)


Vahelduseks jälle midagi kõige väiksematele lugejatele. Roosi ja Liisu lugu sai alguse pehmest mängujänesest, kelle mu tädi mu väikesele tütrele sünnipäevaks kinkis. Ilmeka näoga Roosi nime saanud jänku lausa kutsus endast jutustama, eriti kui sain teada, et tädil endal on olemas teine täpselt samasugune jänes nimega Liisu. Mõtlesin, et miks mitte panna need kaks jänkut koos seiklema ja unistama ühest toredast lapsest, kellega koos mängida. Nii see raamat sündis. Roosi ja Liisu lood ei ole tegelikult lihtsalt lood mängujänestest, vaid väga olulisel kohal selles raamatus on erinevatest peredest pärit lapsed ja probleemid, millega neil silmitsi tuleb seista.

Evelini lood (Tänapäev, 2011)

Selles raamatus on kaks lugu paljulapselises peres kasvavast 10-aastasest Evelinist – „Evelin uues koolis“ ja „Evelin läheb tööle“. Evelin sarnaneb mõnes mõttes ehk natuke Pipiga – ta on julge ja terane ning alati valmis väiksemate ja nõrgemate eest välja astuma. Tüdrukule teeb pere pidev rahapuudus küll meelehärmi, kuid see-eest on paljude õdede ja vendadega elu tema arvates huvitav ja lõbus.

Raamatu esimeses osas püüab Evelin pärast kolimist kohaneda uues koolis ja leida seal sõpru, teises osas on ta aga nõuks võtnud suvevaheajal natuke taskuraha teenida.

„Evelini lood“ käsitleb muuhulgas ka päris tõsiseid ja elulisi teemasid nagu vaesus, kiusamine koolis, halvad suhted kasuvanematega, madal enesehinnang ja varastamine. Raamatu üldine toon on aga siiski positiivne ja humoorikas.

Ei iialgi ilma Murita (Kentaur, 2010)

Tegemist on umbes 9-12-aastastele mõeldud raamatuga.

Meribel ja Anette on kaks lastekodus kasvavat õde, kes unistavad tõelisest perest, kuhu kuuluksid ema ja isa ning kindlasti ka koer. Kui tüdrukud lapsendatakse jõukasse perre ning nende palvel võetakse majja väike retriiverikutsikas hüüdnimega Muri, näib õdedele, nagu oleks kõik nende unelmad korraga täide läinud. Paraku ei suuda mugava eluga harjunud kasuema Helen koera omaks võtta. Ta otsustab Muri ära anda, tüdrukud aga on kutsikat armastama hakanud ega taha sellest kuuldagi. Esialgne täiuslik õnn hääbub seetõttu kiiresti ning olukord kasuperes muutub iga päevaga pingelisemaks.

Väike kuninganna (Tänapäev, 2009)

"Väike kuninganna“ saavutas kirjastus Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse keskuse 2008. aasta lastejutuvõistlusel äramärgitud koha.

Raamat räägib kaheksa-aastasest Biankast, kes armastab väga muinasjutte lugeda. Ühe äpardusterikka päeva õhtul näeb tüdruk langevat tähte ning talle meenub, mida vanaema talle kunagi oli rääkinud – et kui siis midagi soovid, läheb see täide. Bianka soovib ennast muinasjutumaale, kus kõik teda imetleksid ja austaksid. Järgmisel hommikul avastab tüdruk, et soovitu on tõepoolest täitunud. Esialgu näib kõik imeilus, kuid peagi selgub, et isegi muinasjutumaal pole kõik ideaalne. Selle maa elanikel näib olevat mingi ebameeldiv saladus, millest keegi rääkidagi ei julge.

2006. aastal tuli mul esimest korda mõttesse kirjutada muinasjututeemaline seiklusjutt, mis oleks suunatud eelkõige väikestele tüdrukutele. Nägin isegi vaimusilmas osakesi sellest loost – merineitsi vee all vilksatamas, sakilise saba ja murtud tiivaga lohe kõrge müüri all märatsemas ning väike tüdruk, kes nõia eest merre põgeneb. Siiski ei osanud ma neid killukesi toona veel kokku panna. Alles aastajagu hiljem avas see lugu ennast mulle ning ühtäkki teadsin täpselt, mida ja kuidas tuleks kirjutada.

Anna ja tema merisiga Julius (Tänapäev, 2007)

See on minu teine lasteraamat ning inspireeritud taas mu enda loomast. Raamatu kirjutamise aegu oli mul oravapruun meriseapoiss Julius, kes oma vahva ja tarmuka olekuga sobis minu arust päris hästi ühe lasteloo kangelaseks. 5-8-aastastele lastele mõeldud raamat räägib väikesest Annast, kelle suurimaks sooviks on saada omale loom. Kuuenda sünnipäeva hommikul see soov täitub ning Anna saab omale merisea, kellele paneb nimeks Julius. Peagi selgub, et loomakesel on eriline võime – nimelt oskab ta oma väikese perenaisega rääkida.

Püüdsin Anna ja Juliuse lugudesse koguda üht-teist laste jaoks õpetlikku ja huvitavat – kuidas looma eest hoolitseda, pannkooke küpsetada, printsessipidu pidada jne.
Koeralaps Berta seiklused (Tänapäev, 2005)

Olin juba ammu raamatu kirjutamise peale mõelnud, kuid teostamiseks jäi puudu nii julgusest kui enesekindlusest. Tõsisema tõuke andis kuulutus, kus oodati töid lastejuttude konkursile. Tähtajani oli vaid paar-kolm nädalat, kuid ma tundsin, et ei saa säärast võimalust maha magada. Hakkasin usinasti kirjutama lugu õnnetul kombel kodust eemale sattunud kutsikast, sain käsikirja tähtajaks valmis ning saatsin ära. Järgmiste kuude vältel olin väga ärevil, ehkki tegelikult ei pannud ma sellele võistlusele eriti suuri lootusi. Olin üsna kindel, et leidub palju-palju minust paremaid ja kogenumaid osalejaid. Seepärast oli mulle supertoredaks üllatuseks, kui selgus, et sain siiski äramärgitud koha ning minu päris esimest raamatut tahetakse avaldada!